Getter Rang – sakala.ee 20.01.2016

«Mina kui muusik ja kontserdikuulaja tunnen tihtilugu puudust sellest, et ma ei jõua süveneda muusikasse, mida kontsertidel kuulen. Liiga vähe on muusikat, see on liiga lühike. Tänase kontserdiga tahan anda inimestele aega süveneda,» rääkis Kulno Malva läinud laupäeval oma uuest kavast «Akordionimeditatsioonid».

Akordionimeditatsioonid (Elmo Riig/Sakala)

Kella poole seitsme paiku hakkasid pärimusmuusika aita saabuma esimesed kontserdihuvilised. Mida aeg edasi, seda tihedamaks läks sagimine fuajees. Piletit ostma suundus ka inglise keelt kõnelevate noorte seltskond. Nende tulek ilmestas seda, et muusika mõistmine ja tunnetamine ei jää kunagi keeleoskuse taha. Muusika keel on universaalne ja annab kõigile võimaluse tõlgendada seda oma tunnete järgi.

Enne saali sisenemist võtsid kõik jalanõud jalast, panid need ukse kõrvale nurka ning täitsid topsi kuuma teega. Põrandale olid asetatud vaibad ja küünlad, mis lõid tõeliselt hubase meeleolu. Saal oli täis eri suuruses patju ja kott-toole – igaüks leidis endale meelispaiga, kus muusikat nautida. See oli justkui suur elutuba, kus kõigil oli võimalik end hästi tunda.

Kulno Malva sisenes saali, tänas kohaletulnuid, vaatas kaminatule poole ja lausus: «Mu muusika võiks mõjuda samamoodi kui tule praksumine.»

Muusiku madal rahulik hääl aitas olla hetkes ja kuulamiseks õigele lainele jõuda. Edasi kõneles aga vaid akordion.

Kontsert oli kui meresõit: kord tasane, kord tormine, kuid viis kogu aeg vooluga kaasa ega jätnud kedagi maha. Korduvad rütmi- ja helikombinatsioonid panid unustama, kus parasjagu viibisin. Unustasin inimesed enda ümber ja nautisin valitsevat rahutunnet. Loodud helimaailmas tulid välja akordioni eri kõlad: nii sumedad bassihelid kui rahustav meloodia. Tule praksumine kaminas ja akordionimuusika toimisid imeliselt sümbioosis. Mitte millegagi ei pingutatud üle. Pillimäng puudutas just oma lihtsuses.

Kulno Malva võttis rütmide tekitamiseks appi nii käe- kui jalapatsud. Kaasas nii keha kui hinge. Peale dünaamiliste helikäikude lasi ta kuulata ka vaikuse häält. Akordionilõõtsa helitu liikumine oli kui merekohin, mis tekitas hingerahu.

«Väga eht! Minule oli kontsert isegi hariv,» lausus Jaan, kui kirjeldas vahetuid kontserdijärgseid emotsioone.

«Kontsert oli tõesti meditatiivne, võttis lausa rajalt maha,» lisas Tiiu, kes on ka ise noorena akordionit õppinud.

Tiiu sõnul oli vahepeal tundunud, justkui oleks torupill mänginud. Mõni lugu oli talle seostunud kosmosega ning vahepeal kaminatule põlemist vaadates oli olnud tunne, nagu oleks olnud õitsil.

Muusikarännaku lõppedes ei pidanud keegi saalist lahkuma ning tekkinud meeleolu sai inimestes edasi kesta. See oli kontsert, kus sõnu polnud vaja ja muusika kõneles enda eest.